Kilpnäärmeprobleemid on pealtnäha süütud. Erinevalt paljudest muudest haigustest pole neid stigmatiseeritud. Kui seltskonnas jutt terviseteemadele pöörab, võib nendest julgelt rääkida. Neist on saanud loomulik osa tänapäeva elust.
Lähed näiteks alatalitlusele omaste vaevustega arstile, analüüsitulemused kinnitavad haigust, saad hormoonravi ja kõik peaks korras olema. Või on analüüsitulemused ”korras”, olgugi et piiripealsed või sinna allamäge veeremas, ja kõik peaks ikkagi korras olema. Lihtsalt võiks psühhiaatri juurest läbi astuda, või võtta kohe kaasa retsept meeletuimastiga.
Kuidas on see erinevus võimalik, kui mõlemal juhul saabus patsient arstile üsna ühesuguste vaevustega? Kuidas oskab üha enam inimesi mõelda endale välja terve rea vaevuseid, mis iseloomustavad kilpnäärme alatalitlust, ilma et neil alatalitlus tuvastataks? Kas see saab tõesti olla psüühikahäire tunnus, nagu neid siis uskuma juhendatakse?
Kilpnäärme alatalitlus kui sagedasem talitlushäire, annab endast sageli märku järgmisega:
- väsimus,
- kuiv nahk,
- pidev külmatunne ja madal kehatemperatuur,
- kaalutõus,
- unehäired,
- masendus, ärevus või meeleolu kõikumine,
- pitsutustunne kurgus,
- peavalud, sealhulgas migreenid,
- juuste väljalangemine,
- seedeprobleemid.
Neid probleeme esineb väga paljudel inimestel, kellel mõned, kellel pea kõik korraga. Ma ei tunne peaagu ühtegi inimest, kes oleks vaba kõigest, mis siia loetellu kirja sai.
Kas nende sümptomite esinemisel ilma alatalitlust kinnitava verepildita vaevleb inimene psühhosomaatiliste vaevuste käes või siiski mitte? Või ei oska me reaalsust mõista? Seda, et alatalitlus arenebki aastate jooksul ja sümptomid ei tule täiskomplektis üleöö, vaid aja jooksul, vähehaaval. Ei ole nii, et eile oli kõik korras ja täna on alatalitlus. Et eile oli psühhosomaatiline häire, kuid täna on samad sümptomid juba kindel märk kilpnäärme alatalitlusest.
Kõik saab palju selgemaks, kui me mõtleme sellele, milline on kilpnäärme põhiroll organismis. Selleks on reguleerida ainevahetuse kiirust ehk seda, kui palju me energiat toota saame.
Meie organism räägib meiega läbi enesetunde. Hea enesetundega annab ta märku täidetud vajadustest, halva enesetundega täitmata vajadustest. Meie ülesanne on teda kuulata ja tagada tema vajaduste täitmine. Meie organism on meie parim sõber, loodud tootma lõputult energiat ja tagama rahulolu. Meie ülesanne on tagada talle selleks vajalikud vahendid.
Kui meie organismil on piisavalt materjali energia tootmiseks, siis toimib kõik tervikuna hästi – energiat on palju, meel on hea, uni sügav ja taastav, seedimine kui kellavärk ja gaasivaba, kehakaal normis, temperatuur normaalne. Ja meie ise julgeme elada täiel rinnal ning täita omi unistusi.
Kui meie organismil on materjali vajaka, siis hakkab siit-sealt järjest rohkem logisema. Aja jooksul hakkavad tekkima ülal loetletud vaevused ja ehk veel midagi. Kõike hästi käigus hoida paraku enam ei saa ja tekkivad vaevused peaksid olema meile märguandeks muuta seda, mida me endale pakume.
”Korras” verega inimene saadetakse vaevuseid meeletuimastiga maha suruma. Kuni ta kilpnääre ükskord lõplikult murdub ja ta tuleb tagasi, et saada kätte diagnoos, millele ta vaevused juba ammu viitasid. Sest kahjuks ei anta meile ilmselgetest sümptomitest olenemata nõu, kuidas ennetada probleemi süvenemist ning tõsta elukvaliteeti ja pikendada tervena elatud aastaid.
Ka mina olin kaheksa aasta eest patsient, kes perearstilt rampväsimusest, ärevusest, unetusest, juuksekaost, peavaludest ja muude vaevustest olenemata meeletuimasti retseptiga tagasi saadeti. Kilpnäärmenäitajad olid piiripealsed, seega oli arsti meelest kilpnäärmega kõik korras ja probleem „peas“.
Selles kohas ma lihtsalt pean tsiteerima rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni V peatükki: ”Isegi siis, kui sümptomite algus ja püsimine on seotud ebameeldiva elusündmuse, raskuste või konfliktidega, avaldavad patsiendid tavaliselt vastupanu püüdlustele seletada neid häireid psühholoogiliste põhjustega, ka ilmsete depressiooni ja ärevuse sümptomite esinemisel.”
See lause väljendab ilmekalt asjaolu, kuidas meie maailmas endiselt keha ja vaimu eraldiseisvana käsitletakse. Keha ja vaim on osa tervikust ja teineteisega tihedalt läbi põimunud. Füüsilise keha probleemid tekivad üldiselt aeglaselt ja neile eelnevad tavaliselt vaimsed probleemid. Nende kaudu saab organism saata meile kiiresti vajalikke sõnumeid.
Eluraskused toovad tänases sageli kaasa eluenergia kokkukuivamise, kuna puudub piisav vastupanuvõime stressile. Mida kasinam on vastupanuvõime, seda vähem jääb organite ülalpidamiseks järele. Minu keha oli läinud täielikku tardseisundisse, elasin piltlikult öeldes kui pommivarjendis. Niisuguses seisundis on kilpnäärme talitlus pidurdatud.
Õnneks ma natuurilt kergeusklik ega käegalööja ei ole. Mind arsti vastus, et kõik on peas kinni, ei rahuldanud. Tahtsin välja selgitada, mis minuga õigupoolest toimub. Olin hiljuti saanud emaks ja näinud keha tarkust luua kahest rakust terviklik inimene. Mulle tundus väheusutav, et kehal on tarkust elu ainult luua. Ta peab oskama seda ka hoida ja taastada. Hakkasin mõtlema, kuidas saaksin oma kehas isetervendaja äratada.
Meie kilpnäärme talitlus näitab otseselt seda, kui hästi me oleme enda eest hoolitsenud ja kui palju elujõudu meil on. Me võime arvata, et hoolitseme enda eest hästi. Mina arvasin ka seda, kui kaheksa aasta eest täiesti käpuli maas olin ja kõikide alatalitluse vaevuste all kannatasin. Olin nii enese kui ka teiste meelest tervislike eluviiside musternäidis. Tänaseks ma mõistan, kuidas selline olukord üldse tekkida sai.
Meie maailm on sedavõrd muutunud. Me puutume pidevalt kokku toksilisuse ja muu stressiga, milleks me üldse loodudki ei ole. Me püüame täita omi vajadusi sellega, mis neid enam kuigi hästi ei täida. Täitmata vajaduste peale kuivab eluenergia kokku.
Ajus seob närvisüsteemi ja hormoonsüsteemi omavahel hüpotalamus. Sealt jagatakse käske, mis korraldavad eluenergia kasutust. Kui stress käib üle jõu, siis antakse kilpnäärmele käsk eluenergia kasutus kokku tõmmata.
Pärast stressirohkeid aegu kipub energiatootmine jäämagi kasinaks, kuid muutus ei ole üldjuhul sedavõrd kiire ja drastiline, et annaks kohe alatalitluse diagnoosi panna.
Sellistel aegadel kulutatakse ära tihtipeale väga suur osa normaalseks toimimiseks vajalikke toitaineid. Tänases päevas tuleb selle kohta öelda väga suur, sest me elame olulises toitainepuuduses ning iga kadu võib osutuda liigseks. Iga kadu võib tuua kaasa organite töö olulise languse ja eespool loetletud vaevuste tekke.
Kui me elame stressirohke aja näiliselt hästi üle ja terviseprobleeme sellest kohe ei teki, siis olime sellesse aega jõudes tugevad. Kui me murdume stressirohkel ajal kiiresti, siis olime juba sellesse jõudes nõrgad.
Kuna kilpnääre on meie organismi jaoks nii kesksel kohal, siis on ta ka tervendamisel esmatähtis. Minul kadus kolme kuuga toitumis- ja elustiilimuutuste tulemusel alatalitlus verepildilt ja jõudis lausa ideaalnäitajateni, vaevuste leevenemine võttis aga rohkem aega.
Kas teema kõnetab Sind ja soovid sellesse süveneda? Olen pannud kokku e-raamatukese kümne viisiga, kuidas elustiil ja toitumine kilpnääret mõjutavad. Pakun seda materjali tasuta, sest sellest oleks kasu nii paljudele. Leiad e-raamatu siit https://energia.kairikuha.com/eraamatkilp
Ehedat elujõudu soovides
Kairi
