Millest räägivad kilpnäärmeprobleemid?
Kilpnäärmeprobleemid on saanud meie igapäevaelu loomulikuks osaks. Need ei kanna endas häbimärgistust, pigem avavad võimaluse sügavamaks kuulamiseks ja hoolivuseks – iseenda suhtes. Kui terviseteemad tulevad jutuks, räägime kilpnäärmest sageli justkui see oleks vaid puhtfüüsiline olukord. Ometi on see midagi palju enamat – see on meie elujõu peegel.
Tihti jõuame arsti juurde väsimuse, külmatunde, meeleolumuutuste või uneprobleemidega. Tulemused võivad olla piiripealsed, aga sõnum jääb sageli samaks: “Kõik on korras.” Aga keha ütleb muud. Ta sosistab, vahel karjub – vajame tähelepanu, hoolt, pehmust, ruumi taastumiseks.
Meie kehad on intelligentsed ja ausad. Nad ei simuleeri. Iga vaevus on kutse mõista sügavamalt, kuulata hoolikamalt. Eluraskused ei tähenda, et oleme katki – nad viitavad sellele, et oleme olnud tugevad liiga kaua, ilma piisava toeta. Ja kilpnääre, olles meie ainevahetuse kese, reageerib. Ta aeglustub, kui meil pole piisavalt toitu – mitte ainult füüsilises, vaid ka emotsionaalses ja vaimses tähenduses.
Keha ja vaim ei ole kaks erinevat maailma – need on üks ja sama tervik. Füüsilised sümptomid on sageli hinge sosinad, mis ütlevad: “Peatu. Kuula. Toeta mind.”
Minu tee tervenemiseni sai alguse siis, kui keeldusin uskumast, et mu sümptomid on pelgalt peas kinni ega peegelda minus sügavamal tasandil toimuvat. Olin saanud emaks ja tundnud oma keha väge elu loomisel. See äratas minus usu – kui keha oskab luua elu, siis ta oskab seda ka hoida ja taastada. Ma lihtsalt pidin talle selleks vajalikud vahendid andma.
Kilpnääre ei karju tähelepanu järele, ta palub vaikuses hoolt. Kui sa kuuled oma kehas pidevat väsimust, rahutust, seedeprobleeme, kaalumuutusi või unehäireid, siis tea: see pole su nõrkus, vaid su keha armastav palve. Palve pehmuse, toidu, liikumise, päikese, puhkuse ja rõõmu järele.
Meie kilpnäärme talitlus peegeldab otseselt seda, kui sügavalt ja teadlikult me enda eest hoolitseme ning kui elujõuliselt me elus kohal oleme. Vahel usume, et hoolitseme enda eest hästi – me sööme “õigesti”, liigume piisavalt, teeme “kõike õigesti”. Mina uskusin ka. Olin enda ja teiste silmis justkui tervislike eluviiside musternäidis. Ometi leidsin end kaheksa aasta eest täiesti läbi – rampväsinuna, ärevana, unetuna, kõigi alatalitluse sümptomite keskel.
Täna mõistan: see ei olnud läbikukkumine, vaid äratus. Minu keha ei karistanud mind – ta kaitses. Ta tegi ainsat, mida oskas – hoidis eluenergiat alles, kui kõik muu tundus ohustav.
Me elame ajastul, kus meid ümbritseb pidev toksilisus ja intensiivne info- ning stressiväli. Meie närvisüsteem ei ole selleks looduslikult häälestatud. Me püüame täita oma vajadusi asjadega, mis neid sügaval tasandil enam ei toida. Ja kui meie vajadused jäävad täitmata, hakkab eluenergia tasapisi kokku kuivama.
Meie aju ja keha töötavad imepäraselt koos. Hüpotalamus, mis seob närvi- ja hormoonsüsteemi, reguleerib, kui palju energiat meil üldse kasutada lubatakse. Kui stress kestab pikalt ja tundub ohuks, annab ta kilpnäärmele käsu eluenergiat kokku hoida. See pole karistus – see on kaitse.
Pärast pikki pingeseise jääb energiatoomine tihti tagasihoidlikuks. Organism ei pruugi kohe diagnoositavat alatalitlust näidata, aga väsimus, meeleolukõikumised ja muud sümptomid räägivad enda eest. Neis hetkedes kulutame sageli rohkem toitaineid, kui suudame taastada. Ja tänapäevases maailmas, kus toitainepuudus on norm, võib iga väiksemgi kadu olla määrava tähtsusega.
Kui me tuleme stressist läbi justkui “korras”, siis olime sel hetkel piisavalt tugevad. Kui me murdume, ei tähenda see, et oleksime nõrgad – see tähendab, et vajame teistmoodi tuge.
Kilpnääre on taastumisel meie liitlane. Kui toetame teda teadliku toitumise, pehmuse, aja ja tähelepanuga, hakkab keha taastuma. Minul kadus alatalitluse piiripealne seisund mõne kuuga – mitte imeväel, vaid elumuutuste kaudu. Aga sümptomite lahtumine võttis aega. ELujõu taastumine ei ole sprint, vaid hell, järkjärguline ärkamine omaenda väele.
Kui sind see teema kõnetab, olen loonud e-raamatu kümnest viisist, kuidas elustiil ja toitumine võivad mõjutada kilpnäärme tasakaalu. Jagame seda kingitusena – sest eluenergia on meie kõigi sünniõigus.
Soovin sulle selgust, usaldust ja ehedat elujõudu – sest just seda oled sa väärt.
Armastusega,
Kairi