Tubli tüdruku lõks

Artikkel käsitleb sisemist vabanemist vajadusest olla pidevalt „tubli“ ja tõestada oma väärtust läbi soorituste. Jagan isiklikku teekonda, kus liigun sundkäitumistest südamehääle kuulamiseni ning avastuseni, et piisavus ja armastus on juba minusolemas — ilma tõestamise vajaduseta. See on lugu tingimusteta armastusest, vanade uskumuste lahti laskmisest ja enese tõelise olemuse meenutamisest.

Mu elu on pikalt kandnud endas ühte alateadlikku võnget — vajadust kogu aeg midagi teha. Olla produktiivne. Justkui igal hetkel peaks midagi tõestama. Tõestama oma olemasolu, oma väärtust. Hommikuti, üsna varsti pärast ärkamist, käivitub sees üks vaikne, kuid nõudlik hääl, mis küsib:

„Kas sa oled täna juba piisavalt teinud, et lubada endal lihtsalt olla?“

See hääl on muutunud peaaegu tajumatuks, kuid samas on see kindlalt olemas. Tegelikult on see vana muster. Kaitsereaktsioon. Ellujäämise viis.

Ma olen õppinud sellesse hetke pehmelt sisse hingama. Olen lubanud endale molutamist, vaikselt kulgemist, mitte midagi tegemise luksust. Olen sõbrunenud vaikusega, mis seal vahel elab.

Ja ometi… vahel hiilib see hääl tagasi. Just siis, kui arvan, et olen tast juba möödas.

Aga kes üldse ütleb, mis on „piisavalt“?

Kes mõõdab, kas ma olen „tubli“?

Ja milleks seda vaja on?

Südamehääl vastas mulle sel korral teisiti kui kunagi varem. Mitte mõistuse tasandilt, vaid seestpoolt — pehmelt, siiralt ja kirkalt.

Kui ma lõpetan püüdmise olla tubli, kui ma lõpetan enda tõestamise, siis jääb mulle aeg häälestuda iseendasse.

Siis jõuan enda keskmesse. Sinna, kus ei pea enam sobituma, tõestama ega pälvima. Sinna, kus on päris mina, oma soovide, annete ja lõputute võimalustega.

Näen, et mu varasem muster pole tekkinud tühjalt kohalt.

See sündis lapsepõlvest, kus armastus oli tingimuslik —

kiitus tuli siis, kui olin tubli. Ja kui mitte, siis tuli vaikus, pettumus, eemaldumine.

Sinna lisandus kool oma lõputu hindamise, soorituste, võrdlustega.

Kõik need kogemused kinnistasid uskumust, et ma pean kogu aeg „midagi tegema“, et olla armastatud ja aktsepteeritud.

Aga armastus ei nõua sooritust.

Armastus ei küsi hindeid.

Armastus ei jäta mind maha, kui ma lihtsalt olen.

Vaikuses. Liikumatuses. Elu loomulikus rütmis.

Täna saan aru, et tõeline piisavus ei tule kunagi väljast. See sünnib hetkes, mil luban endal lihtsalt olla ja kogeda, mida ma vajan ning mis minus on.

Ma ei pea olema tubli.

Ma lihtsalt olen.

Ja see on juba imeline.

Kui ma luban endal olla ilma pingutuseta, siis hakkan päriselt kuulma oma keha, oma hinge, oma tõelist soovi. Siis hakkan elama mitte välise ootuse järgi,

vaid sisemise juhatuse toel.

Ma ei pea end parandama, ma pean end mäletama. Mäletama, kes ma olen ilma soorituse maskita. Mäletama, et armastus ei ole tingimuslik, vaid et see on loomuomane.