Veri korras, aga jõudu ei ole?
Kui ma kaheksa aasta eest kurnatusest täiesti käpuli maha vajusin, kogu keha valutasin, migreenides,
ärevuses, unehäiretes ja lõputustes külmetushaigustes vaevlesin ja nägin välja nii kehv, et ma
endiselt tolleaegseid pilte vaadata ei söanda, oli mu vereproov korras. Kui paljudel end kehvasti tundvatel inimestel on veri täiesti korras? Kas kõik on tõesti peas kinni? Või ei mõista me keha toimimist?
Vaevused on keha märguanne, et tal pole enam vahendeid kogu süsteemi korralikult käigus hoida ja tuleb energia kokkuhoiu režiimile minna. Kokkuhoid tähendab seda, et igale organile ja süsteemile enam 100% vahendeid ei anta ja toimimine on kehvem. Miks veri seda ei kajasta? Sest veri pole kude, kus energiat toodetakse. Veri on transpordivahend, mis peab iga päev kandma laiali kindla hulga toitaineid. Järgnevalt ma keskendun toitainetest mineraalainetele. Need toitained peavad elus püsimiseks veres kindlas vahemikus olema. Veri ei näita seda, kust need ained saadakse ja kas seda tehakse millegi arvelt. Kas need tulevad toidust, nagu meie ehituskivid peaksid tulema, või tõmmatakse need varudest, mida keha on aegade jooksul korjanud, et organitel oleksid olemas ained, mida need oma elutegevuseks vajavad. Veri ei näita, kas organites on olemas piisavad varud.
Ainult seda, et kusagilt on olnud neid aineid veel võimalik võtta. Seni, kuni kehas miskit veel välja tõmmata on, seni on veri ka korras. Sellepärast saabki arvukate vaevustega olla veri korras. Nii nagu
ka minul oli. Ma ei suutnud mõista, kust tulevad minu vaevused. Sest olin tervislike eluviiside musternäidis – sõin mahetoitu, mida ise nullist valmistasin. Kandsin mahetekstiile. Puhastasin kodu
soda ja äädikaga. Valmistasin ise mineraalkosmeetikat. Käisin jooksmas. Mediteerisin. Mul olid toetavad inimesed ümber. Kõik oli korras. Ainult tervis ei olnud.
Kuni ühel päeval jõudsin juukseanalüüsideni. Minu mineraalainete seis juustes, koes, kust on näha päris elu – sest peanahalähedased juuksed on elusad, oli kurb. Kõik mu kehas oli pahupidi, nii nagu enesetunnegi seda kinnitas. Kõik mu vaevuste põhjused olid seal mustvalgel kirjas – toitainepuudus, palju toksilisi metalle, süsivesikute talumatus, suutmatus seedida rasvu, suutmatus vabaneda toksilistest jääkidest, nõrk immuunreaktsioon, ülipinges närvisüsteem. Isegi see tunne, et kogu
maailm on mu vastu pöördunud, oli juustes mustvalgelt kirjas.
Analüüsi tulemuste põhjal hakkasin sööma mineraalaineterikast toitu, sellist, mida minu keha kõige paremini seedida suutis. See oli väga erinev sellest, mida ma siiani söönud olin.
Hakkasin võtma lisandeid, ja need ei olnud need lisandid, mida olin varem võtnud ja mille kasulikkusest kõikjal räägitakse, vaid hoopis need, mida just minu keha vajas. Oma magneesiumid, C-vitamiinid, melatoniini jm viskasin minema. Olin nendega oma kehakeemia ära rikkunud.
Hakkasin oma keha toksilistest ainetest puhastama. Iga päev. Mitte paar korda aastas vee- ja puuviljakuuri tehes. Vaid hoopis saunateraapia ja tõelise, mineraalaineterikka terviktoiduga.
Muutsin oma elustiili. Rahulikumaks. Alles jäi ainult absoluutselt vajalik. Puhkus sai esikohale. Jooksmise jätsin päevapealt maha. Asemele tulid kerged jalutuskäigud, ja pisut venitusharjutusi.
Täna tunnen ma end väga hästi, mu keha tänab mind kõige eest, mis ma tema heaks olen teinud. Mu energiatase on püsivalt kõrge, meel on rahulik, uni kosutav, püsin terve. Olen enesekindel ja julge ja
mulle meeldib suhelda. Ma olen täiesti erinev inimene sellest, kellena ma ennast esimestest elukümnenditest tean.
Mineraalained on keha süüteküünlad. Need on süüdanud minus elujõu, mida poleks iial osanud ette kujutada. Ma armastan aidata teistes elujõudu sütitada. Kas ka Sina tahad nende inimeste hulka kuuluda?