Oi, kuidas ma seda kleiti ootasin!

See lugu räägib ühest kleidist ja kaudselt kõigest välisest, mille abil loodame oma enesehinnagut tõsta. Blogi kutsub sind lahti harutama mustrit, kus me loodame, et midagi välist kinnitab me sisemist väärtust, ning toetab naasemist selle juurde, kus vägi ei tule mitte asjadest, vaid väe kehastusest.

Ma arvasin, et see kleit ja sinna juurde sobiv elegante jakk teeb kõik lihtsamaks. Et kui ma need selga panen, siis ma tunnen ennast väärtuslikuna, naiselikuna ja oluliselt enesekindlamana. Et miski minus loksub paika. Et ma muutun selleks naiseks, kelle elu ma salaja ajakirjakaantelt imetlesin.

Aga kui ma selle lõpuks ostsin ja selga panin, siis seda tunnet ei tulnudki. Ma seisin peegli ees ja ootasin. Et mu keha hakkaks tunduma rohkem “õige”. Et see nägu, need silmad, see naine hakkaks tunduma piisav, sest vorm oli nüüd “õige”.

Aga midagi ei juhtunud. Tegelikult juhtus – tuli hoopis häbi. Häbi, et see pole minu seljas nii ilus, kui ma lootsin. Et ma ei tundnud end imelisena. Häbi, et äkki see kleit sobib paremini kellelegi, kes on enamat kui mina. Häbi, et ma ikka veel ootan, et miski väline kinnitaks mulle, et ma olen midagi väärt.

Ma hakkasin kleiti häbenema. Aga tegelikult häbenesin ennast. Seda osa minust, kes ikka veel loodab, et midagi väljastpoolt võiks ta lõpuks terveks teha.

See haav ulatus sügavamale, kui ma arvasin. Sest ma tulin maailmast, kus sa ei valinud, mida sa kannad. Sa kandsid seda, mida anti. Millalgi hakkasin ma endale ise rõivaid õmblema. Ma tegin väga lahedaid asju. Selliseid, mida kellelgi teisel ei olnud. Sain palju komplimente.

Ma mäletan väga selgelt oma esimest suuremat rahasummat, mille ma ise teenisin. Seda tunnet, et nüüd ma saan midagi päriselt enda jaoks. Ma ostsin kleidi ja jaki, millest siin eespool kirjutasin.

Midagi, mis tundus ilus. Mille sain valida ise ja mida ma ei pidanud õmblema ise, vaid mis oli minu jaoks olemas. See tundus nii väärtuslik. Ma ei saanud siis midagi aru oma hingehaavadest. Hakkasin mõtlema, et mina rikun asjad ära.

Täna ma tean, et kleit üksi ei saa mind ilusaks ega väärtuslikuks teha. Aga mina saan muuta kleidi väekaks oma olekuga.

Väärtuslikkus ei saabu koos sildiga, hinnaga, lõikega. See tuleb seestpoolt, läbi otsuse, läbi tundmise.

See kleit, mille ma paarikümne aasta eest ostsin, ei olnudki mõeldud mind ilusaks tegema. Ma ostsin selle endale peegliks.

Kui see puudutas sind, võta endale hetk nende tunnetega olemiseks. Et lõpetada see muster, kus me loodame, et miski väljastpoolt loob meie väärtust.

Kui soovid minna sügavamale ja õppida ennast paremini tundma, siis pakun sulle selleks toetust. Kui sinagi tunned, et tahad olla rohkem kohal, iseenda jaoks päriselt olemas – siis tahan jagada midagi õrna, aga sügavat. Emotsioonide minikoolitus on loodud selleks, et oleksid toetatud oma esimesel sammul iseendani. Turvaliselt. Armastavalt.

Koolitusel jagame:

Mis on tunded ja miks nad on kingitus

Kuidas vabaneda kehasse salvestunud pingetest

Kuidas kuulata oma tõelisi vajadusi

Kuidas jõuda rahusse ilma võitluseta

Kuidas murda mustreid, mis Sind enam ei teeni

Kuidas taastada ühendus iseenda ja eluga

Alusta siit: elujouvaramu.thinkific.com/courses/miniEM

Kui lubame endal tunda, vabastame ka pingete alla surutud eneseväärtuse.

Elujõudu ja eneseväärtustamist soovides

Kairi